Eile algas meie külas taas vendade Urbide indiaanilaager, kaheksandat aastat. Ja taas on vaikselt tuha all püsinud söed lõõmama löönud. Nii nagu igal aastal.
Külas on teatud seltskond inimesi, kes väga hoolega teiste rahakotti vaatab ning pahaks paneb, et keegi sellise ürituse korraldamisega raha teenib. Mina ei tea, teenib või mitte, ja mulle on see üsna ükskõik. Kui leidub ostjaid, siis miks mitte müüa, eks.
Teine asi, mida kuluaarides pahaks pannakse, on "indiaaniusu kummardamine". Jällegi - mu meelest on igal inimesel õigus uskuda seda või keda ta tahab. Ja teisi ei tohiks see kottida.
Aga ma olen siiski pisut häiritud. Miks? Sest mu õiglustunne on riivatud.
Faktid (F), väited (V) ja minu seisukoht või küsimus (M):
F: Ürituse korraldajatel puudub selleks vajalik luba vallavalitsusest. Nad viisid taotluse vallamajja üks päev enne ürituse algust, menetlemisaeg on aga 15 tööpäeva.
V vallavalitsusest: Jah, neil pole luba, aga taotluse nad tõid. Ka teised hilinevad.
M: Miks meil siis üldse selline regulatsioon olemas on? Muudame ära, pole vaja, kui ilma ka saab ja tohib.
F: Lahemaa rahvuspargi territooriumil tohib telkida ja lõket teha ainult selleks ettenähtud ja ette valmistatud kohtades (RMK telkimisplatsidel, mis on ka meie külas olemas). Avalikult üritusel lõkke tegemiseks peab olema päästeameti luba. Kohaliku komando ülemalt saadud teabe kohaselt seda taotletud ega antud pole. Abivallavanem, kellega ma telefonis vestlesin ja kes täna ka külas olukorraga tutvumas käis, ei tea neist reeglitest mitte kõigevähematki ("Need on vist mingid Lahemaa nõuded, mina ei tea!"), päästeameti ja politsei kooskõlastusi ta näha ei küsinud. Lõket teevad laagrilised rannaliival ning telgivad eraomaniku maal, luba selleks küsitud ei ole. Looduses on põud, tulekahju võib alguse saada ka ühest sädemest.
Sarnase taustaga lugu Käsmus 2007. aastal päädis pahandusega.
V vallavalitsusest: Nad ütlesid, et neil on olemas load nii päästeametist, politseist kui maaomanikelt. Telke ma vaatamas ei käinud, kohal olevat 120 inimest. Autod lugesin üle - 48. Muud ma teha ei saa. Meid on praegu vallavalitsuse neli naist tööl, ühelgi pole väärteo menetlemise õigust. Jah, tagantjärele saaks trahvi teha, aga no see summa on ju nii väike ...
M: Vallavalitsus on abitu ning suutmatu. (Seda möönis abivallavanem ise ka, kui ma ta enda lausutud sõnad talle tagasi ütlesin: "Jah, kui sa seda nii väga kuulda tahad, siis nii see on!")
F: Konflikti juured peituvad hoopis sügavamal: ürituse siinpoolne korraldaja (meie küla suvitaja) on aastateviisi mõistlikke ühiselu reegleid eiranud (nii sellesama laagri korraldamisel - võõrast metsast puude langetamine, vales kohas telgid ja lõkked jms - kui oma taksi ohjeldamisel - pole vist ratturit kel oleks õnnestunud me küla läbida ilma, et see pisike peni talle hambaid säärde poleks löönud). Külarahvas sisistab selja taga, keegi viisakalt ja näost-näkku rääkima minna ei julge. Pigem tullakse minu kui külaseltsi juhatuse esimehe juurde kablema. Varasematel aastatel olen ma nad tagasi suunanud - mine ja räägi ise, kui sind miski segab. Seekord aga otsustasin vallavalitsusest küsida, kas luba ürituseks on või mitte, seda enam, et ka külavanemal polnud loa olemasolust aimugi. Ja nüüd ongi taas nii, et mina olen kuri mõrd, kes teiste inimeste õilsale üritusele kaikaid kodaratesse loobib.
V vallavalitsusest: Sa oled lihtsalt ärritunud ja vihane. Te peate need asjad ise omavahel ära klaarima, vallavalitsus sekkuda ei saa.
M: Jah, ma ärritusin ametnikusuu rumala jutu ja veel rumalamate e-kirjade peale. Miks ma end riivatuna tunnen? Küsimus on õigluses. Kes selles süüdi on? Mina ise. Kes käskis mul küsima ja pärima hakata. Kas ma peaksin koos külavanemaga küla koosoleku kokku kutsuma, et asjale mingi mõistlik lahendus leida ning vaenukirves lõplikult maha matta? Jah, mulle meeldib elada külas, kus üksteist ei vaenata. Ei, sest ma tean (korduvalt katsetatud), et koosolek väljub kontrolli alt ning lõpeb, vaatamata igasugustele püüdlustele seda mingilgi määral ohjata, vastastikuste süüdistamiste laviiniga. Sest ... ühed loevad teiste raha ja rikkust ja teised leiavad, et neil on alati ja igas asjas ÕIGUS, kolmandad sõimlevad igast asendist ja igas olukorras, pole vahet, mis teemaks. Nii et see, et minu ÕIGLUStunne end räsituna tunneb, ei maksa midagi. Iseenda säästmiseks ma koosoleku korraldamise saagat ette ei võta, saan oma ärritusest muul moel üle. Punkt.
Külas on teatud seltskond inimesi, kes väga hoolega teiste rahakotti vaatab ning pahaks paneb, et keegi sellise ürituse korraldamisega raha teenib. Mina ei tea, teenib või mitte, ja mulle on see üsna ükskõik. Kui leidub ostjaid, siis miks mitte müüa, eks.
Teine asi, mida kuluaarides pahaks pannakse, on "indiaaniusu kummardamine". Jällegi - mu meelest on igal inimesel õigus uskuda seda või keda ta tahab. Ja teisi ei tohiks see kottida.
Aga ma olen siiski pisut häiritud. Miks? Sest mu õiglustunne on riivatud.
Faktid (F), väited (V) ja minu seisukoht või küsimus (M):
F: Ürituse korraldajatel puudub selleks vajalik luba vallavalitsusest. Nad viisid taotluse vallamajja üks päev enne ürituse algust, menetlemisaeg on aga 15 tööpäeva.
V vallavalitsusest: Jah, neil pole luba, aga taotluse nad tõid. Ka teised hilinevad.
M: Miks meil siis üldse selline regulatsioon olemas on? Muudame ära, pole vaja, kui ilma ka saab ja tohib.
F: Lahemaa rahvuspargi territooriumil tohib telkida ja lõket teha ainult selleks ettenähtud ja ette valmistatud kohtades (RMK telkimisplatsidel, mis on ka meie külas olemas). Avalikult üritusel lõkke tegemiseks peab olema päästeameti luba. Kohaliku komando ülemalt saadud teabe kohaselt seda taotletud ega antud pole. Abivallavanem, kellega ma telefonis vestlesin ja kes täna ka külas olukorraga tutvumas käis, ei tea neist reeglitest mitte kõigevähematki ("Need on vist mingid Lahemaa nõuded, mina ei tea!"), päästeameti ja politsei kooskõlastusi ta näha ei küsinud. Lõket teevad laagrilised rannaliival ning telgivad eraomaniku maal, luba selleks küsitud ei ole. Looduses on põud, tulekahju võib alguse saada ka ühest sädemest.
Sarnase taustaga lugu Käsmus 2007. aastal päädis pahandusega.
V vallavalitsusest: Nad ütlesid, et neil on olemas load nii päästeametist, politseist kui maaomanikelt. Telke ma vaatamas ei käinud, kohal olevat 120 inimest. Autod lugesin üle - 48. Muud ma teha ei saa. Meid on praegu vallavalitsuse neli naist tööl, ühelgi pole väärteo menetlemise õigust. Jah, tagantjärele saaks trahvi teha, aga no see summa on ju nii väike ...
M: Vallavalitsus on abitu ning suutmatu. (Seda möönis abivallavanem ise ka, kui ma ta enda lausutud sõnad talle tagasi ütlesin: "Jah, kui sa seda nii väga kuulda tahad, siis nii see on!")
F: Konflikti juured peituvad hoopis sügavamal: ürituse siinpoolne korraldaja (meie küla suvitaja) on aastateviisi mõistlikke ühiselu reegleid eiranud (nii sellesama laagri korraldamisel - võõrast metsast puude langetamine, vales kohas telgid ja lõkked jms - kui oma taksi ohjeldamisel - pole vist ratturit kel oleks õnnestunud me küla läbida ilma, et see pisike peni talle hambaid säärde poleks löönud). Külarahvas sisistab selja taga, keegi viisakalt ja näost-näkku rääkima minna ei julge. Pigem tullakse minu kui külaseltsi juhatuse esimehe juurde kablema. Varasematel aastatel olen ma nad tagasi suunanud - mine ja räägi ise, kui sind miski segab. Seekord aga otsustasin vallavalitsusest küsida, kas luba ürituseks on või mitte, seda enam, et ka külavanemal polnud loa olemasolust aimugi. Ja nüüd ongi taas nii, et mina olen kuri mõrd, kes teiste inimeste õilsale üritusele kaikaid kodaratesse loobib.
V vallavalitsusest: Sa oled lihtsalt ärritunud ja vihane. Te peate need asjad ise omavahel ära klaarima, vallavalitsus sekkuda ei saa.
M: Jah, ma ärritusin ametnikusuu rumala jutu ja veel rumalamate e-kirjade peale. Miks ma end riivatuna tunnen? Küsimus on õigluses. Kes selles süüdi on? Mina ise. Kes käskis mul küsima ja pärima hakata. Kas ma peaksin koos külavanemaga küla koosoleku kokku kutsuma, et asjale mingi mõistlik lahendus leida ning vaenukirves lõplikult maha matta? Jah, mulle meeldib elada külas, kus üksteist ei vaenata. Ei, sest ma tean (korduvalt katsetatud), et koosolek väljub kontrolli alt ning lõpeb, vaatamata igasugustele püüdlustele seda mingilgi määral ohjata, vastastikuste süüdistamiste laviiniga. Sest ... ühed loevad teiste raha ja rikkust ja teised leiavad, et neil on alati ja igas asjas ÕIGUS, kolmandad sõimlevad igast asendist ja igas olukorras, pole vahet, mis teemaks. Nii et see, et minu ÕIGLUStunne end räsituna tunneb, ei maksa midagi. Iseenda säästmiseks ma koosoleku korraldamise saagat ette ei võta, saan oma ärritusest muul moel üle. Punkt.