Mina, kellele konn nii paar-kolmkümmend aastat tagasi metsas piibelehti korjamas käies turvaliselt kummiku sees olevale jalalabale hüppas ning kes siis elu kiireima sada meetrit jooksis, ja kes maja seinaäärt rohides ja konna kargamas nähes üle kogu alevi röökis nagu udupasun, võtsin täna konna pihku. Ja-jaa - kätte, pihu sisse! Mitte et ma nii väga seda teha tahtnud oleks, aga elu tuli ju päästa.

Sõge konn, ma arvan, et üks ja seesama, trügis mitu päeva järjest talli sisse. Saan aru, et jahe, aga kui ma ukse kinni panen, siis ta ju sureb ära sinna puupõranda peale, mõtlesin mina aruka inimesena. Pikapeale ikka. Ja no vaja mul seda laipa sealt hiljem koristada, eks.

Eile peletasin ta niisama kõssitades välja, aga tagasi tuli, raibe. Täna võtsin otsustavamad meetmed kasutusele - kindad kätte ja konn pihku. Ei jooksnud, ei karjunud, jumala rahulikult teisaldasin konnakese õue rohu sisse. Lugesin talle sõnad peale, et talli tulla ei tohi. Vast kuulab :)