Sattusin täna töötegemise käigus ühele netilehele, kus väidetakse, et "kodu hoiab ja kütab inimest, kodu igatseb teda, kodu tahab, et inimene oleks kohal". Ja siis tuli meelde, kuidas talvel hurjutas üks sõber, meessoost, et ma orjan oma kodu - teen ülejõukäivaid töid, kirun ja kaeblen veel pealekauba. Nojah, tuleb ette. Aga juba toona polnud ma tema väitega nõus. Nüüd veel vähem.

Kevadel rääkis aga sõbranna loo ühest oma tuttavast mehest, kes jalutas vanast elust uude, üks kohver näpu otsas, väites, et on rahul ja õnnelik. Naistena me kumbki seda seisukohta ei mõistnud (kujutad sa ette, et kogu su elu mahub ühte kohvrisse!?) ja leidsime, et kodu tähendab naisele hoopis enam kui mehele. Eks see ole sealt koopas elamise ja mammutite küttimise ajast pärit, arvasime.

Ja tõesti, kodu on minu jaoks üks ääretult oluline asi. Mul on hea meel, et meil on võimalik nii palju koos viibida. Ja orjamisest pole juttugi. See on ikka pigem iseenda teenimine ja pesa punumine, et oleks koht, kus hea olla.