4. juuli - minu ema sünnipäev, tänavu seitsmekümnes. Hommikul poole üheksa paiku talle helistades polnud ma sugugi mitte esimene. Kaks meesterahvast, Siberi-kaaslased, olid ette jõudnud. Õhtul pidulauas täditütre kõrval istudes kuulsin, et samamoodi pidasid needsamad mehed tema sünnipäeva hommikul meeles mu tädi. Kümme aastat (1949-1959) kusagil Venemaa pärapõrgus sidus nii, et siiani peetakse üksteise tähtpäevi meeles. Ja nii aastast aastasse.
***
Pidu peeti kohalikus söögiasutuses. Ema tatsas veel 45 minutit enne selle algust hommikumantlis ja kalossidega mööda õue ringi. Nii palju asjatamist ju! Ja mitte keegi teine ei oska neid asju ajada. Tatsamise vahepeal arendas ta minuga sisutihedat alkoholiteemalist dialoogi.
- Viinad ja veinid peab ka kaasa võtma.
- Eks vennake võtab.
- No jumal, ega ta neid käe otsas tassida saa!
- Nii palju on sul varutud, et peab käruga keldrist välja tooma??? (Siinkohal kujutage elavalt ette, kuidas mu lõug aegluubis imestusest ripakile vajub.)
- Mis keldrist? Ma tõin korvi juba õue peale, autoga on need vaja sööklasse viia. (Ikka mõistlikkuse piiresse jääb asi, hingan ma kergendatult. Ausõna, hetkeks hakkasin juba ema kalkuleerimisvõimes kahtlema - kahekümnele inimesele vaja käruga viina vedada!)
***
Allameetrimeeste suurimaks elamuseks kujunes sõit ühe mingi ma-ei-tea-mis-marki Ameerika "laevaga". See tähendab autoga, mis nägi välja nagu ... laev, tõesti! Puna-valget värvi, allalastav katus, kolm istet ees ja kolm taga. Pikkusest ja laiusest pole mõtet rääkida - suur oli. Kuulujuttude põhjal pidavat võtma 16-17 liitrit bensiini 100 km peale, omanikuks üks 19aastane poisike, kelle isa rõõmustavat: poeg kulutab kogu raha bensiinile, õlle jaoks üle ei jää.
Kõigile neile, kes olid alla kaheksa aasta vanad, tehti ühe ema palvel selle "laevaga" tiir ümber aleviku oluliste poodide. Elamused olid nii vägevad, et väikeste meeste lauaots rääkis sellest terve ülejäänud õhtu. Siis kui nad parajasti aega leidsid, et midagi jooksmise vahepeal põske pista.
***
Vennaga sain tiiru tantsida. Ja emale teeveerest kingiks korjatud lillad põllulilled olid nii kenad. Ema oma helehallis kraevolangiga kleidis ka.
***
Pidu peeti kohalikus söögiasutuses. Ema tatsas veel 45 minutit enne selle algust hommikumantlis ja kalossidega mööda õue ringi. Nii palju asjatamist ju! Ja mitte keegi teine ei oska neid asju ajada. Tatsamise vahepeal arendas ta minuga sisutihedat alkoholiteemalist dialoogi.
- Viinad ja veinid peab ka kaasa võtma.
- Eks vennake võtab.
- No jumal, ega ta neid käe otsas tassida saa!
- Nii palju on sul varutud, et peab käruga keldrist välja tooma??? (Siinkohal kujutage elavalt ette, kuidas mu lõug aegluubis imestusest ripakile vajub.)
- Mis keldrist? Ma tõin korvi juba õue peale, autoga on need vaja sööklasse viia. (Ikka mõistlikkuse piiresse jääb asi, hingan ma kergendatult. Ausõna, hetkeks hakkasin juba ema kalkuleerimisvõimes kahtlema - kahekümnele inimesele vaja käruga viina vedada!)
***
Allameetrimeeste suurimaks elamuseks kujunes sõit ühe mingi ma-ei-tea-mis-marki Ameerika "laevaga". See tähendab autoga, mis nägi välja nagu ... laev, tõesti! Puna-valget värvi, allalastav katus, kolm istet ees ja kolm taga. Pikkusest ja laiusest pole mõtet rääkida - suur oli. Kuulujuttude põhjal pidavat võtma 16-17 liitrit bensiini 100 km peale, omanikuks üks 19aastane poisike, kelle isa rõõmustavat: poeg kulutab kogu raha bensiinile, õlle jaoks üle ei jää.
Kõigile neile, kes olid alla kaheksa aasta vanad, tehti ühe ema palvel selle "laevaga" tiir ümber aleviku oluliste poodide. Elamused olid nii vägevad, et väikeste meeste lauaots rääkis sellest terve ülejäänud õhtu. Siis kui nad parajasti aega leidsid, et midagi jooksmise vahepeal põske pista.
***
Vennaga sain tiiru tantsida. Ja emale teeveerest kingiks korjatud lillad põllulilled olid nii kenad. Ema oma helehallis kraevolangiga kleidis ka.