Aeg-ajalt on kasulik sõprade poolt lausutud häid sõnu meelde tuletada. Lausa üles kirjutada, et pähe ja näppudesse kinnistuks. Eriti siis, kui endas kahtlema kipud. Või kui ilm sant ja tuju nullilähedaseks kisub.
- "Vaadates sind, ütlen ma - sa oleksid pidanud sellest mehest ammu loobuma," ütles üks meesterahvast sõber enam kui aasta tagasi. (Jah, ma näen hea välja ja tunnen end suurepäraselt.)
- "Sul on ilus ja maitsekalt kujundatud kodu," sedastas teine sõber, kunstnik, kelle maitsemeelt ja loomingut ma väga kõrgelt hindan. (Tõesti, olen oma kodu armastusega ja nutikalt kujundanud, mulle meeldib selles väikeses majas elada.)
- "Tead, ma lugesin ja imestasin. Issand, kui ilusasti sa kirjutad! Milline sõnakasutus ja lauseehitus. Bravo!" kirjutas kolmas sõber, olles lugenud üht mu blogikirjutist. (Oo jaa, mõnikord tuleb kirjutamine mul täitsa kenasti välja.)
Ja nüüdsest alates määran ma oma elutempo ise. Kiirrongilt, mis minust sõltumatuna kellegi teise poolt juhitud suunas kihutab, astusin maha. Ei tee enam töid, mis määritakse pähe viimasel minutil ja pidid valmis olema eile. Ei võta vastu kolme pakkumist, millega pean tegelema kohe ja üheaegselt. Ei kirjuta asjadest, mille suhtes ma vastumeelsust tunnen või milles ma mõtet ei näe. Kõige selle ülikiire ja megaolulise ja mittemeeldiva tegemiseks kulutatud närvirakkude arv pole võrdelises suhtes tasuga, mida asjaga paratamatult kaasneva enesepõletamise eest makstakse. Ei täna ega tulevikus. Mitte kunagi.
Jah, eks kindlasti mu napid sissetulekud vähenevad, sest mingi aja pärast ei pakuta enam ka töid, mille tegemiseks on aega küll ja küll ja mida ma hea meelega uurikisin või millest kirjutaksin. Aga - see on MINU otsus ja eks ma käin siis harvemini poes. Novembrikuu piirsumma, mille toidupoes enda peale kulutada saan, on nagunii juba täis tiksunud, 12 eurot.
Kolleeg, kes hiljuti kirjutas loo sellest, kuidas 40 euroga kuus ära elada saab, võib varsti kirja panna uue loo :) Või siis tervenevad mu neljajalgsed kaaslased nii palju, et saan seni nende ravimisele kulutatud krossid poes taas valge šokolaadi ja muu kõhtu täitva kraami vastu vahetada.
Üleeile, kui ma oma palgalipikut, pangaseisu ja eelarvet põrnitsesin, tundus kogu see kompott pisut nukker. Täna aga - on, nagu on ja ära surra ma ei kavatse :) Selleks pole ka mingit põhjust, süüa-juua kapis praegu jagub, tuba on soe, pere ja sõbrad telefonikõne või tunnise autosõidu kaugusel.
Ja lõpeks: kui üks uks sulgub, on alati mõni, mis avaneb :) Kusagil. Kunagi. See, millist elu ma elan, sõltub minust. Pealegi, kolleegist sõber, seesama, kes "kuu aega 40 euroga" loo kirjutas, lubas, et kui mul ka enam tosinat rahaühikut pole, mille eest poodi minna, toob ta mulle kirikust abipaki. Viimati olla neil seal olnud Rootsi heeringaid.
- "Vaadates sind, ütlen ma - sa oleksid pidanud sellest mehest ammu loobuma," ütles üks meesterahvast sõber enam kui aasta tagasi. (Jah, ma näen hea välja ja tunnen end suurepäraselt.)
- "Sul on ilus ja maitsekalt kujundatud kodu," sedastas teine sõber, kunstnik, kelle maitsemeelt ja loomingut ma väga kõrgelt hindan. (Tõesti, olen oma kodu armastusega ja nutikalt kujundanud, mulle meeldib selles väikeses majas elada.)
- "Tead, ma lugesin ja imestasin. Issand, kui ilusasti sa kirjutad! Milline sõnakasutus ja lauseehitus. Bravo!" kirjutas kolmas sõber, olles lugenud üht mu blogikirjutist. (Oo jaa, mõnikord tuleb kirjutamine mul täitsa kenasti välja.)
Ja nüüdsest alates määran ma oma elutempo ise. Kiirrongilt, mis minust sõltumatuna kellegi teise poolt juhitud suunas kihutab, astusin maha. Ei tee enam töid, mis määritakse pähe viimasel minutil ja pidid valmis olema eile. Ei võta vastu kolme pakkumist, millega pean tegelema kohe ja üheaegselt. Ei kirjuta asjadest, mille suhtes ma vastumeelsust tunnen või milles ma mõtet ei näe. Kõige selle ülikiire ja megaolulise ja mittemeeldiva tegemiseks kulutatud närvirakkude arv pole võrdelises suhtes tasuga, mida asjaga paratamatult kaasneva enesepõletamise eest makstakse. Ei täna ega tulevikus. Mitte kunagi.
Jah, eks kindlasti mu napid sissetulekud vähenevad, sest mingi aja pärast ei pakuta enam ka töid, mille tegemiseks on aega küll ja küll ja mida ma hea meelega uurikisin või millest kirjutaksin. Aga - see on MINU otsus ja eks ma käin siis harvemini poes. Novembrikuu piirsumma, mille toidupoes enda peale kulutada saan, on nagunii juba täis tiksunud, 12 eurot.
Kolleeg, kes hiljuti kirjutas loo sellest, kuidas 40 euroga kuus ära elada saab, võib varsti kirja panna uue loo :) Või siis tervenevad mu neljajalgsed kaaslased nii palju, et saan seni nende ravimisele kulutatud krossid poes taas valge šokolaadi ja muu kõhtu täitva kraami vastu vahetada.
Üleeile, kui ma oma palgalipikut, pangaseisu ja eelarvet põrnitsesin, tundus kogu see kompott pisut nukker. Täna aga - on, nagu on ja ära surra ma ei kavatse :) Selleks pole ka mingit põhjust, süüa-juua kapis praegu jagub, tuba on soe, pere ja sõbrad telefonikõne või tunnise autosõidu kaugusel.
Ja lõpeks: kui üks uks sulgub, on alati mõni, mis avaneb :) Kusagil. Kunagi. See, millist elu ma elan, sõltub minust. Pealegi, kolleegist sõber, seesama, kes "kuu aega 40 euroga" loo kirjutas, lubas, et kui mul ka enam tosinat rahaühikut pole, mille eest poodi minna, toob ta mulle kirikust abipaki. Viimati olla neil seal olnud Rootsi heeringaid.