No nii, hakkas peale see ööpimeduses öösärgis ümber maja kihutamise hooaeg. Ilm läheb - üllatus-üllatus! - tasapisi külmemaks ja kährikud muutuvad unisemaks. Ning hakkavad taas segase peaga ringi tuterdama.
Eile kesköö paiku sattus üks majale liiga lähedale, koer loomulikult vahistas ta. Ja mina kargasin keravälguna voodist ning tormasin tüli lahutama. Kusagil üsna lähedal, nii mõnekümne meetri kaugusel majast nad materdavad, järeldasin ma, kuulates, kust koera haukumine kostab. Hüüdsin peni. Seepeale haukumine lakkas. Ahaa! Kährik viskas end surnuna maha, pole mõtet enam sõimelda. Hüüdsin veel paar korda ja Oodu tuligi ähkides ümber kuuri.
Esimene järeldus: toomingaokstest ehitatud risuaed toimib, sellest ta üle ei roninud. Teine järeldus: ega peni loll ole, kui otse ei saa, läheb ringi.
Mõnel ööl soostub koer toas magama, teisel jälle mitte. Loodetavasti kolib ta talve saabudes päriselt tuppa, möödunud talvel ta vähemalt tegi seda.
Koera hilisõhtul toast välja lastest ma ju tegelikult tean, et õhus hõljub võimalus öösärgi väel, no olgu-olgu, jope siiski üll, kottpimedas aias ja metsaaluses peni taga otsida. Õnneks ta haugub ja üldjuhul kuulab ikka kutset ka. Selle pärast, et keegi mind kuuvalguses tantsivaks tondiks võiks pidada, ma eriti ei muretse. Esiteks pole seda publikut siin nii väga rohkearvuliselt, ka päise päeva ajal mitte, ja teiseks - kui kellelegi närvidele käib, siis on see tema mure, eks.
Ja veel. Just eile hommikul vestlesin telefonitsi ühe kohaliku jahimehega, kes kinnitas, et kährikuid on kohutavalt palju siginenud ja enamus neist piinlevat kärntõve küüsis. Jahil võtvat koer alati enne kaks korda kähriku jälje üles, kui sea omadeni jõuab.
Kohalikust loomakliinikust uurisin järele - kärntõve ravim seisab neil riiulis järgmise hädalise ootel. Loodetavasti pole see Oodu. Kähriku karvkatte terviklikkust mul ju pimeduses inspekteerida ei õnnestunud.
Hilisõhtune täiendus. Avastasin, et üks põlv mul puha potisinine, üsna räigelt. Aga ei valuta ega midagi, pigem sihuke kosmeetiline defekt. Kust ma selle hankisin? Mitu minutit mõtlemist ja välja nuputasin: eile kähkrikujahilt tulles kukkusin härmatisest libedal terrassil haledalt käpuli. Maandumise hetk oli küll päris valus.
Eile kesköö paiku sattus üks majale liiga lähedale, koer loomulikult vahistas ta. Ja mina kargasin keravälguna voodist ning tormasin tüli lahutama. Kusagil üsna lähedal, nii mõnekümne meetri kaugusel majast nad materdavad, järeldasin ma, kuulates, kust koera haukumine kostab. Hüüdsin peni. Seepeale haukumine lakkas. Ahaa! Kährik viskas end surnuna maha, pole mõtet enam sõimelda. Hüüdsin veel paar korda ja Oodu tuligi ähkides ümber kuuri.
Esimene järeldus: toomingaokstest ehitatud risuaed toimib, sellest ta üle ei roninud. Teine järeldus: ega peni loll ole, kui otse ei saa, läheb ringi.
Mõnel ööl soostub koer toas magama, teisel jälle mitte. Loodetavasti kolib ta talve saabudes päriselt tuppa, möödunud talvel ta vähemalt tegi seda.
Koera hilisõhtul toast välja lastest ma ju tegelikult tean, et õhus hõljub võimalus öösärgi väel, no olgu-olgu, jope siiski üll, kottpimedas aias ja metsaaluses peni taga otsida. Õnneks ta haugub ja üldjuhul kuulab ikka kutset ka. Selle pärast, et keegi mind kuuvalguses tantsivaks tondiks võiks pidada, ma eriti ei muretse. Esiteks pole seda publikut siin nii väga rohkearvuliselt, ka päise päeva ajal mitte, ja teiseks - kui kellelegi närvidele käib, siis on see tema mure, eks.
Ja veel. Just eile hommikul vestlesin telefonitsi ühe kohaliku jahimehega, kes kinnitas, et kährikuid on kohutavalt palju siginenud ja enamus neist piinlevat kärntõve küüsis. Jahil võtvat koer alati enne kaks korda kähriku jälje üles, kui sea omadeni jõuab.
Kohalikust loomakliinikust uurisin järele - kärntõve ravim seisab neil riiulis järgmise hädalise ootel. Loodetavasti pole see Oodu. Kähriku karvkatte terviklikkust mul ju pimeduses inspekteerida ei õnnestunud.
Hilisõhtune täiendus. Avastasin, et üks põlv mul puha potisinine, üsna räigelt. Aga ei valuta ega midagi, pigem sihuke kosmeetiline defekt. Kust ma selle hankisin? Mitu minutit mõtlemist ja välja nuputasin: eile kähkrikujahilt tulles kukkusin härmatisest libedal terrassil haledalt käpuli. Maandumise hetk oli küll päris valus.