See, et ühel väikesel inimesel siin maamuna peal pole aimu enamikest asjadest, mis suures ja laias maailmaruumis toimuvad, on ikka ilmselt tõsi. Rääkigu teadlased ja näidaku kosmosemasinad mis tahes.

Üleeile õhtul hakkas koer iga natukese aja tagant närviliselt metsa poole haukuma. Ju seal keegi sahistab, mõni põder või siga, mõtlesin. Et ma magada saaksin, võtsin ta tuppa. Uinusime. Seejärel kolisid mõlemad kassid mu juurde voodisse (jaa-jaa, ka Vaska, kes seda kohta väga harva külastab!) ja läksid jagelema, kumb kumma külje vastas end kerra tõmbama peaks. Sagisid ja õiendasid terve öö. Kella viie ajal õngitsesid nad põrandapinnast üsna kõrgel asuvast ja pooleldi avatud sahtlist välja lõngakera ning asusid jalgpalli mängima. (Miks just nüüd? See kera ja sahtel on seal sedaviisi saadaval olnud enam kui pool aastat.) Mäng ilmselt väga ei sujunud, sest tekkisid lahkarvamused, mis vajasid häälekat lahendamist ja minu sekkumist, vastasel juhul oleks kisa veel suuremaks läinud, ja Oodugi võib-olla sõna võtnud.

Üks kolleeg mainis Facebookis, et  tema kassid olid samuti just sel ööl, inimeste kõige magusama une ajal, samuti väga rahutud olnud, rahmeldanud ja jauranud. 

Hommikul olin ma põrgulikult väsinud, olgugi, et jalgpallis ainult vahekohtunikuna osalesin. Aga miks loomakesed nii rahutud olid, mine võta kinni. Lisaks metsas krabistajatele olid ilmselt liikvel ka mingid kosmilised jõud, mida nad tunnetasid. Kindlapeale :)

Magamas käiakse meil viimasel ajal sooja pliidi peal.