Sitt suusailm muutub kröömikese paremaks, kui koduvalla piimakarjakasvataja, mitte just kõige suurema, aga mitte ka kõige väiksema karja perenaine, võtab vaevaks sulle helistada ja rääkida, kuidas nad terve perega minu kirjutet lugu naudivad. Üks lugenud kõva häälega ette ja teised kõik noogutanud, et mahlakas ja mõnus. Isegi lapsed olla ses aktsioonis osalenud. Ma ise tolle loo kirjutamist väga ei nautinud ja tulem sai ka selline poolpidune mu meelest, aga noh, kui neile meeldis, siis mis mul selle vastu olla saab :)

Lehmatädi rääkis veel pikalt mitmest oma karja vissist. Et keda tuleb kohelda aupaklikult, keda väga aupaklikult ja keda eriliselt aupaklikult. Nimetas hulga nimesid ka, aga ega need mulle meelde ei jäänud. See aga küll, et tegijad mutid on nende karjas maatõugu. Ja sedagi pajatas, et neil oli kaks kuud lüpsjana tööl ühe suvel siitilmast lahkunud kohaliku hobusekasvataja tütar, kellega ma omal ajal kergejõustikuvõistlustel rinda pistsin. Töötanud teine kolm aastat Soomes koristajana, tulnud nüüd isa surma järel koju. Esmaspäevast läheb siiski laudatöölt ära, põlved ei pidanud lehma alla kükitamisele vastu. Saanud uue töökoha pealinna piiril bensutanklas.

Mu oma loomakarjas liiguvad ka asjad siia- ja sinnapoole. Pafose kõhulahtisus tundub möödas olevat. Aga neid ravimeid, mis ma talle nii umbes-täpselt paarisaja euro eest kliinikust tõin, ta ei söö. Pistab nina kaussi, nuusutab ja jalutab minema. Valuvaigisti on ainus, mis söödaga sisse läheb. Jalad on jämedad nagu juurikad sellest hoolimata. Ei teagi nüüd, mida teha. Püüan vast väiksemate kogustega harjutama hakata, et lõhn omaseks saaks. Kuigi minu nina ei tunne nende kahe uue asja juures mingit lõhna, haisust rääkimata.