Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Mu esimesed arstide maailmameistrivõistlused suusatamises jäävad vist igaveseks meelde. Nagu Ameerika mägedel on kulgenud see reis, hooga üles ja siis sama suure tinnaga alla. Praegu, istudes hotelli teetoas, olen laineharjal, aga jumal seda teab, mis edasi saab. Esimene põnts oli see, et hoolimata hoolikast kuudepikkusest ettevalmistusest ja heast vormist suutsin ma oma MM sõidu taktikaliselt täiesti kihva keerata ning jäin igatsetud medalist ilma. Alustasin üliettevaatlikult, kartes ennast raja esimese osa tõusudel kinni sõita. Hiljem selgus, et väljakuulutatud rada oli muudetud ja avaldatud profiil ei vastanud tõele. Ränka lõputõusu, milleks ma ennast hoidsin, teades, et tõusudel kiirendamine on minu trump, polnudki sees. Lisaks olid ilmaolud keerulised, sadas lausvihma. Ükski ilmateade vihmasadu ei prognoosinud ja mu suusad polnud vastavalt määritud, libisemine oli suht kehva. Tulemuseks viies koht, masendavalt suure kaotusega auhinnalistele kohtadele. Olin nii pettunud, et ...

Metsas käisin saega. Tormid ikka hoolitsevad selle eest, et mul küttepuid oleks. Kuigi see konkreetne isend on küll väga hea palk. Sestap ma teda ära ei järganudki, las seisab õhus seni, kuni välja saab toodud.  Okstega vooderdasin väljaveoteed. Pisut abiks ikka. 

Asjad arenevad. Esialgsest punasest südamest sai roheline ja sellest edasi veelgi ilusam asi. Minu tervisesaate reklaam Maalehe terviseküljele. Punased sakid ülaosas meenutavad ühteaegu nii helilaineid arvutiekraanil kui elektrokardiogrammi. Arstihariduse lisasime usaldusväärsuse tõstmiseks, pildi selleks, et inimene näeks, kes temaga eetri vahendusel suhtleb. Ja no punane värv - nii minulik! Autoriks kujundajast kolleeg Mari. Saateid saab kuulata Delfi podcastide pesast Tasku , nutirakendustest Spotify, Apple Podcasts, Soundcloud jt. Nende ettevalmistamine, salvestamine ja monteerimine pakub mulle päris palju rõõmu, on huvitav ja hariv. Rõõm kasvab, kui keegi saateid ka kuulab :)

Sel aastal esimesed kilomeetrid, täpsemalt 111,8 suusatatud. Soomes Leppävirtal, maa-aluses tunnelis. Oktoobri viimasel nädalal. Väga tore oli. Hea seltskond, mõnus kehaline liigutamine. Sain laagris lähemalt tuttavaks Tapal elava orienteerumistreeneri, Lehtse kooli kehalise kasvatuse õpetaja Railiga. Tundsime teineteist põgusalt juba kevadest, aga nüüd süvenesime. Väga-väga tore ja eluterve inimene. Üle lahesopi on näha hotell ja selle all metsa varjus kalju sees suusatunnel. Selliseid liiklusmärke Eestis ei kohta. Kuulsate noorsportlaste seltskonnas - tagareas keskel, roosas. 

Esimest korda elus saan endale passi, kus on minust ilus dokumendifoto. Muidu on alati olnud nii, nagu ütles kujundajast kolleeg Mari (enda, mitte minu kohta) - foto meenutab kolm päeva tagasi uppunud inimest. Fotograafiks oli Kristjan Lepp, meigi tegi Katrin Sangla, seongu susserdasin ise kokku. Tehtud sai need fotod Eesti Naise jaoks. Ajakirjas avaldati vaid üks. Mõtlesin, et ostaks siis endale ka neid imeilusaks tegevaid meigitooteid. Aga pärast hinnauuringut viskasin mõtte peast. Huulepulga hind on üle 40 ja meigikreemi oma enam kui 50 eurot. Ebareaalne! Ja minu jaoks täeisti arusaamatu, et leidub inimesi, kes sellise raha eest kosmeetikat ostavad.  Minu meelest näen ma prillidega väga range (et mitte öelda kuri) välja, aga üks sõber ütles, et ei ole asi nii - pidavat hästi sobima. 

Tundus, et septembri lõpus oli selle suve viimane päev. Aga ei, veel jätkub. Mis on ju tore! Eile käisin taas sõpradega matkamas. Seekord kõndisime Kolgakülast Nõmmeveskile. Imeilus kuldne sügisilm oli. Ja suurepärased metsarajad. Sellist lubatakse veel vähemalt neli päeva. Kuigi lumi on ka tore, kui ta ükskord tuleb. Pühapäeval sõidan nädalaks Soome - tunnelisse suusatama. Elagu talv! Meelikese ja Eskoga. Kati on kaamera taga. 

Lugabe tutvustada: võistkonna kapten Kaspar - teises reas vasakult kolmas, nr 38.  Omal ajal olin mina kooli korvpallikoondise kapten, vist B või A vanuseklassis, ei mäleta enam täpselt. Vend toksis ka väga hoolega korvi mängida, korraldasid endale poistega ise turniire. Nüüd kannab neid traditsioone meie peres edasi tema noorem poeg Kaspar, kes mängib teist aastat TallTechi Korvpalliklubi ühes noortevõistkonnas. Ja mis eriti äge - Kaspar on ka kapten! Lapsepõlvest ja vennast ja spordimängudest meenub veel hoki. Seda mängisid poisid igal talvel ikka lausa hullumiseni. Marko, kes toona polnud küll teab mis lühike, see-eest aga peenike, oli väravavaht. Ükskord tekkis mingitel asjaoludel, mida ma enam ei suuda meenutada, jääl mängijatest külakuhi - Marko sattus õnnetuseks kõige alumiseks .., Ja mingil teisel korral saabus ta koju potisinise silmaga - plastmassist väravavahimask oli näo kaitseks küll ees, aga litter tabas täpselt silmade jaoks mõeldud avaust.

Foto: Pixabay Üllatav, aga teist saadet oli märksa raskem teha. Pabistasin ja mõtlesin üle ja suu kuivas ja sõnad läksid segamini. Lisaks jooksis arvutis programm kokku, pidin kaks korda stuudios käima ühe päeva jooksul. Kui siis lõpuks märku anti, et saade on valmis ja avalik, selgus, et kokkulõikamine oli tehtud täiega hooletult - kõllid teemade vahele panemata unustatud, mingid laused "Oi, appi! Segamini läks", "Pagan, keel läks sõlme! Ütlen uuesti" jne sisse jäetud ja hulk sõnakordusi ka. Ühesõnaga, saatsin töö tegijale tagasi - palusin hoolikamalt suhtuda ning ümber teha. Vahetult enne lõppu on ikka üks jube susserdus sisse jäetud, aga tehnikapoiss ütles, et rohkem nad ümber ei tee. Mu saade olevat hea ja huvitava sisuga, kuulajad andvat apsud andeks. Endal on küll paha kuulata, aga loodan, et andestatakse. Tulemus on SIIN . Kui viitsite, kuulake. Pilt on temaatiline, sest suvel, kui kolme inimese tööd tegin ja lõpuks mulle selle eest mingeid sandikop...

Klimaatiline suvi algas tänavu 9. mail ja lõppes 22. septembril. Täna varahommikul tegi öökülm maa esimest korda valgeks. Matkasime sõpradega Kõrvemaal Jussi nõmmel, Paukjärve ja Jussi järvede kandis. Üks Eesti selgeima veega järvedest - Paukjärv. Vesi oli soojem kui õhk. Edith, Dan, Ivo ja Mina. Foto: Kats, Lotte kintsu kõrval seismas. Dan, Kats, mina, Ivo. Foto: Edith

Eilse päeva kohta võib öelda, et mu tööelus algas uus ajajärk. Sisetunne ütleb nii. Kolmapäeval salvestasin esimese terviseteemalise taskuhäälingu (podcasti) ja reedel läks see eetrisse. Salvestusel olin üsna hämmeldunud - pikemalt pühitsemata näidati stuudios ruum kätte ja juhendati kiirelt-kiirelt, kuidas arvutiga töötada. "Pane siis uks pärast kinni ja tuled kustu," hüüdis noormees uksest välja suundudes üle õla ja läinud ta oligi. Ma jäin talle, silmad suured ja kulmud vaat et pealael, järele vaatama - üksi jään siia või?! Ma ei saa hakkama! Aga sain ja tulemus on siin: esimene saade nimega "Tervist!" "Sul on väga hea hääl," kirjutas üks sõber. "Täitsa kobe! Sa sutsid jutustada voolavalt 24 minutit, mul ei hakanud kordagi igav. See on suurepärane oskus!" teatas raadioajakirjanikuks õppinud kolleeg, ajakirjanduskorüfee. "Aive, sul on imeline eetrihääl. Täielik leid!" hõiskas teine, samuti raadiokogemusega kaastöötaja. ...

Foto: OK Peko Lilled ja aplaus! Orienteerumissuvi on edukalt lõppenud ning Lääne-Virumaa kolmapäevakute sarja N50 klassi võit  Jumindale toodud. Üks jooks tuleb vähemalt siiski veel teha. Päevakutehooaja lõpetamine toimub 20. oktoobril ning enne pidulikku auhinnatseremooniat peetakse kohapeal loositud paaride vahel bingo-teateorienteerumine. Pole niisugusest asjast varem kunagi osa võtnud, aga internet kirjeldab võistlusala sedaviisi: "Maastikul olevatest punktidest tuleb läbida mingi kindel arv jaamadega punkte suvalises järjekorras. Seejuures on osades punktides vaid tähised. Võidab võistleja, kes läbib need jaamadega punktid kõige kiiremini." Seiklusest ma loobuda ei kavatse, lähen kohale ja proovin! Linnaorienteerumise sarjas üritan ka talvel osaleda. Võtsin vennapoeg Oskari kaasa, just tema pärast (et laps liiguks!) tahan jätkata. Oskar loeb kaarti ja kõnnime. Mina keppidega, tema ilma. Vahel vaidleme ka - kuhu suunda minna, kas kaart on õiget pidi käes või mil...

Suvel suure kuumaga ma ujuma ei jõudnud. Olgugi, et mereni vaid mõned sammud. Tööstress oli nii suur ja tööd nii palju, et polnud tahtmist. Alustasin augusti algul, siis, kui saabus tõeline Eestimaa suvi - madalamad õhutemperatuurid ja vihmahood. Nüüdseks olen ennast merre kastmas käinud igal hommikul, ka pimedas ja tormiga (mõni üksik erand välja arvatud, kui pole kas kodus olnud või linna minekuga hirmus tuli taga), sõltumata ilmaoludest. Väga mõnus! Vesi on soe ja õhk ka. Lähen hommikuhämaruses ja hommikumantlis. Vahel paljajalu. Täna võtsin vihmavarju kaasa - kui toast välja astusin, tuli taevast parajasti üks väike vihmahoog alla. Randa jõudsin küll juba kuiva taevaga, kuid pildistamise ajaks, kui meres käidud oli, lõin vihmavarju lahti. Ilusad värvid.

Arvutist leitud pildid tuletasid meelde, et vahepeal sai sõber Ivo aastakese vanemaks. 55 on tal neid nüüd kogunenud. Tähistama kutsus ta sõbrad seda ümmargust tähtpäeva Toiduakadeemiasse. Kokkasime veerandsaja inimesega kokku viiekäigulise pidusöögi, milles igas roas leidus ka pisut veini. Soolaforelli-kalamarja ceviche  Sumarroca Cava Brut Reserva Võis ja veinis praetud krevetid koriandrimajoneesiga Brancott Estate Malborough Sauvignon Blanc Sibulasupp emmentali juustu kattega krõbesaia serveeringus Chateau Pauque Pinot Gris Pardikoib, ahjuköögiviljad, punaveinikastmega Lorgeril Mas Des Montagnes Terroirs D'Altitude Rouge Portveinine šokolaadikook kirsside ja jäätisega Weingut Höllerer Zweigelt Traubensaft Mina olin tegev teise roa juures krevettide rookijana. Täitsa tore oli neilt noaga prepareerides soolikat välja opereerida, töö sujus ludinal. Lõpuks õnnestus mul ka majoneesi valmistamise juures käsi valgeks saada. Iga toidu juurde pakuti kla...

Juba eile mõtlesin, et täna alustan. Ühega selle suve kodustest suurprojektidest. Ja nii ka tegin. Kuuri katus jooksis juba mitu aastat lahinal läbi, vihmaga ei tahtnud sinna puude järele minnagi - vaatepilt oli nii õudne. Alustuseks tegin kindlaks, et üks osa katusekatteplaatidest, pistu vähem kui pool, on täitsa heas korras. Need jätsin alles. Ülejäänu aga kraapisin maha. Metsapoolsed talade otsad olid täiesti pudedad, sest seal polnud üldse peale laudade mingit katet. Kui allaloobitud prahti lõkkeaseme juurde vedasin, tulin mõttele, et saen pudedamad talad vahelt välja ja need, mis väga hullud pole, jätan alles. Selgus, et alles jäi päris palju. Kaks tala saagisin ära poole pealt ja nende külge tekitasin lauast pikendused - et oleks midagi, mis laudiselauda kannaks. No ja siis otsisin oma lõputust lauatagavarast erineva pikkusega jupikes ja katsin talad taas laudisega. Umbes viis tundi kulus selleks kõigeks koos prahi äraveo ja tööriistade-redelite t...

Raske on sellest kirjutada, aga nii on. Meie väike pere siin Mäe-Toomal on nüüd kaheliikmeline - mina ja Vaska. Unustasin Liisu üheks ööks kogemata õue ja rebane kasutas juhust. Külavanem leidis kadumisjärgsel hommikul kiviviske kauguselt mu köögiaknast selle, mis temast järele oli jäänud. Ei tundnud Liisut ära. Sellest järgmisel päeval hakkas ta küla vahel küsima, kellel kass kadunud on. Läksin siis Liisut koju tooma, et maha matta, aga polnud seal enam midagi, ainult väike peotäis karvu. Hüvasti, Liisu! Olgu sul seal teisel pool vikerkaart ilus elu. Kassidel pidavat neid ju üheksa olema ... Vaska peab nüüd üksi magama. Ja mina ka.

Talv on selleks korraks läbi. Kevad mu meelest veel kohale jõudnud pole. On olnud paar ilusat ilma, üks isegi selline, et oleks tahtnud riided seljast visata ja terrassil päikese käes peesitada. Aga puid oli vaja lõhkuda hoopis. Talvel tegin päris palju toredaid asju, püüan meelde tuletada. Harjumaa meister N50 klassis. 79 suusatrenni ja võistlust, sõites 105 tunni ja 50 minuti jooksul 1181,9 km ning kulutades 54 099 kcal. Suured numbrid tunduvad. Tegelikult jäi talv mu jaoks lühikeseks, oleksin meeleldi veelgi suusatanud.  Üks viimaseid suusatrenne Kolgakülas. Päike ja rada nagu Alpides. Seadsin sügisel eesmärgiks suusatada kolm maratoni. Sõitsingi - Austrias täispika Dolomitenlaufi (42 km), Eestis Tartu poolmaratoni (31 km) ja iseendale korraldatud kohaliku  Kolgaküla maratoni (40 km). Viimasel olin ainus võistleja, aga vaatamata sellele oli mul raja ääres joogi- ja söögipunkt, kus regulaarseid peatusi tegin ja ennast toitsin. Et ik...

Jeerum-jeerum, kuidas mul müts sedasi kohlus peas saab olla :) Oma arvates sätin nagu küll, aga kuklasse ja pealaele ei näe ikkagi. No oli mis oli, aga ära ma sõitsin. Ning võitsin. Esikoha ja kuldmedali. Viimane ei olnud küll teab mis raske - Kuusalu valla meistrivõistlustel olin oma vanuseklassis taas ainus võistleja. Nagu varasematelgi aastatel. Kuid siiski - sõitsin 1,5 km rajal välja päeva kiireima aja .  Vabariigi aastapäevale järgneval päeval toimus see võistlus. Ajal, mil pool Eestimaad vihast sisises. Sest EV100 kontserdi programm oli selline nagu oli. Sisisegu. Mina suusatan. Kaks nädalat hiljem võitsin taas meistritiitli, esikoha ja kulla, seekord Loksa linna meistrivõistlustel. Osalejaid olid täpselt nii palju, et peaaegu kõik said medalid.  Vaid meesveteranide II vanuseklassis jäi üks inimene ilma. Minu sõber päästja, kellest ma paar aastat tagasi Maalehte loo kirjutasin. Natuke kahju oli tast. Aga diplom ja šokolaad anti õnneks tallegi.  ...

Eile oli õnnelik päev, kohe tõesti õnnelik. Sõitsin Tartu Maratoni lühikest distantsi (31 km) elu parimate klassikasuuskadega. Nagu lennukid olid, ausõna. Igal laskumisel jätsin selja taha hea hulga inimesi, kes keppidega hoogu juurde lükkasid. Mina libisesin lihtsalt niisama ja puhkasin, küünarnukid põlvedele toetatud. Olin varakult kohal, sain hea stardikoha valida - kolmandasse ritta. Tagantjärele võin öelda, et alguse sõitsin liiga ettevaatlikult. Oleksin võinud kohe täiega panna, jõudu oli. Kuna ma aga rada ei teadnud, pelgasin eesootavaid raskeid tõuse. Lõpuks selgus, et neid polnudki. Mõtlesin, et kui lõpetan kahe tunni ja kolmekümne minuti sees ning võistlejaterivi viimases kolmandikus, on väga hästi. Tavaliselt ma ju sedasi platseerun. Distantsi esimene pool, siis mul oli veel buff peas - tuul vihistas päris korralikult.  Tegelikult sõitsin kuus minutit aeglasemalt, aga lõpetasin esimeses kolmandikus. Finišijoone ületas lühemal distantsil 775 võistlejat, nei...

Tehtud. Suusamaraton Austrias Obertilliachis, maailma tõenäoliselt kuulsaima ja enim tiitleid kogunud laskesuusataja Ole Einar Bj ø rndaleni koduradadel. Suusastaadionil lehvis ka Eesti lipp. Legendi ennast ei kohanud, küll aga tundsin lennul Helsingist Münchenisse ära soomlasest olümpiavõitja Iivo Niskaneni, kes tõenäoliselt suundus sedakaudu Solveeniasse Planicasse järjekordsele maailmakarika etapile. Austrias oli muinasjutuline talv - parajalt külm, nii -10 kraadi ümber, ja rohke lumega. Laupäevane klassikadistants (mina seda ei sõitnud) toimus päikesesäras, aga õhtul kogunesid taevasse lumepilved ja hakkas sadama. Sadas terve pühapäevase võistluse aja, kohati üsna tugevasti. Natuke päikest nägime siiski ka rajal. Libisemise võttis lumesadu muidugi aeglasemaks, aga ega ma eriti kiiremini poleks jõudnud sõita ka. Lõpetasin ajaga 3:43:39.37 267. kohal. Kokku oli rajal 306 suusatajat, neist (minu jaoks üllatuslikult) ainult 35 naised. Naiste arvestuses sõitsin välja 28...