Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga

Ülestõusmispühad käes. Nüüdseks on hiigelpatud tehtud, võib neist isegi kirjutada. Suurel reedel käisime sõpradega räätsamatkal. 8 kilomeetri ringis tuli ära. Mul vedas, ei kukkunud. Kuigi jube imelik oli käia - jalad harkis, sest räätsad on ju laiad. Matkaväsimus oli suur, aga võrreldes sellega, mille tekitas vaiksel laupäeval umbes 10 tihumeetri puude saagimine, pole see enam isegi mainimist väärt mitte. Nojah, vaat nii patune olen, et läristasin puid saagida päeval, mil isegi vares ei pidavat lendama. Ju Jumal andeks annab ja aru saab, et üksi oleksin ma seda tööd tehes lihtsalt ära nõrkenud. Kahekesi saime vennaga täpselt kolme tunniga valmis. Mina töötasin elektrisaega virna ühes ja tema mootorsaega teises otsas. Saagimise ajal ei saanudki aru, et väga raske oleks olnud, aga õhtul valutasid isegi varvastevahelised lihased. Õudne! Natuke lõhkusime ka, et proovida, kas masin ikka töötab. Töötab. Eeloleval nädalal on mul puhkus, plaanin kõik puud ära lõhkuda. Oodule saab see n...

Piinlik tunnistada, aga tundub, et ma olen töllmokk. Asi oli nimelt nii. Eile õhtul lugesin voodis lehte, selili, Liisu rinna peal nurrumas. Mõnus. Ühel hetkel keerasin liiga suure krabinaga lehte, kassike ehmatas ja startis. Paraku sedaviisi, et üks äratõukekäpp sattus mulle suhu. Homeeriline naer on siinkohal absoluutselt kohatu, sest juba vanarahvas teadis, et õnnetused ei käi mitte mööda kive ja kände, vaid inimesi. Nii et - taltsutage end ja tundke mulle kaasa. Mõelda vaid, mida ma üle pidin elama, kassiküüned suu limaskesta klammerdunud! Aga - ellu jäin, ka seekord :) Paiste läks mokk õnneks ainult seestpoolt, küünejäljed olid ka täitsa näha - sihukesed väikesed verevalumid, hirmus valusad. Hommikuks kõik ebamugavad nähud õnneks taandusid. Tõenäoliselt võiksin ma suhteliselt konkurentsivabalt kandideerida tiitlile "Ainus inimene maailmas, keda kass on suu seest on kriimustanud". Ehh, edaspidi tuleb lehte lugedes (töll)mokad kõvasti kinni krookida. Sest ega siis kass...

Kaks paari sokke olen kudunud viimastel nädalatel. Ühed, need pitsilise säärega, sõbrannale sünnipäevaks (see alles tuleb, aga ma tean, et ta ei loe mu blogi) ja teised, palmikutega, teise sõbranna mehele tänuks metsateo ja -veo eest. Lambavillast ja loomulikku lambahalli värvi mõlemad. Ühed teised metsaveo tänusokid on juba kolmanda sõbranna mehel käes ja sama ürituse eest valmistet teekannsoojendaja ka juba ametis.

Metsateotalgute ajal aasis sõber, miks mul peab kõik nelikveoline olema: koer, hobused, ATV, auto. Aga peab, tõestas eilne õhtu. Tulid külalised, härra Kirjanik ja proua Õpetaja. Olgugi, et tulid linnulennult paarisaja meetri kauguselt (kirjanikuhärra on pererahva reisiloleku ajaks kodu- ja koerahoidjaks möllitud), palusin neil tulla autoga: Oodu saab siis aru, et sõbrad. Niisiis, teen väravad lahti, sõidavad sisse, suunduvad künkast üles ... ja kööks. Pisike, kaherattaveoline kuldne murumuna keeldub end üle künkaharja veeretamast. No olgu, eks on ikka libe ka. Lase alla tagasi, annan ma märku. Proua Õpetaja laseb. Aga otse lumehange. Veidike edasi, taas tagasi ja veel sügavamale hange. Nii kohe õige mitu korda. Vaatan, et ei lähe see asi sedaviisi, istusin ise rooli. Keeran rooliratast õiges suunas, vajutan gaasi (no vajutan ikka täie jalaga, mitte ei silita varbaga) ja auto suundub kindlalt sinna, kuhu mina tahan. Tõsi, pidurid pisut blokeeruvad ja kärssavad, aga tühja sest. Mida...

Ammu aega pole raamatu lugemine mul nii kaua aega võtnud, kui "Paradiisiga" ühele poole saamine. Vaevaline polnud see sugugi, pigem sujuvalt voolav, nõudeski aeglast edenemistempot. Ja aega oli lugemiseks vaid õhtuti enne magamaminekut. Peatükk või kaks korraga. Algul ei saanud ma talle sugugi pihta, sellele "Paradiisile". Aga tasapisi muutusid nii Paradiis kui "Paradiis" arusaadavaks.  Esimese asjana kiidan taas Õnnepalu kaunist keelekasutust. Imeline! Loed ja mõtled, näed, kuidas eesti keel võib vaikselt vuliseda, justkui oja uhutud kallaste vahel, käies kord siin, kord seal tavalisest sängist väljas, ometi joonel püsides, selge siht silme ees.  Raamatus on hulganisti lõike, mida tahaks suurelt seinale kirjutada. Et silme ees ja meeles püsiks. Nii tähenduslikud, nii tabavad. Nii vajalikud me kaasaegses kiirrongina kihutavas maailmas.  Toon vaid ühe näite: "/.../ mõnikord võib õnnistus paista nagu needus, sest ta on nii imelik, ...

Laupäeval käis sõbranna mulle kokatädi mängimas. Ise ma ju, teadagi, kõhtu eriti orjata ei viitsi. Pitsa tuli vägev, aga enne selle laualekandmist pidin ohtralt kannatama. No vaadake ise. Võib küll tunduda pisut liiga palju meie väikeste kõhtude jaoks, aga enamuse sellest plaaditäiest pistsime me õhtuga pintslisse. Nämma!

Isegi minusugusel koduseinte vahele peitunud asotsiaalse eluviisiga inimesel õnnestus eilsel naistepäeval kaks kimpu tulpe ja karp komme kingiks saada. Mõned virtuaalsed musid ka. Tore :)