Hiljuti kirjeldas kirjeldas üks kolleeg oma viimaste aegade tööelu sedaviisi: õhtuks olen nii väsinud, et jaksan vaid veini juua - kui keegi klaasi ulatab. Või oli see nüüd veidi teisiti. Vahet pole, mõte jääb samaks.

Ma hakkasin täna hommikul pühade-eelset kraamimisega peale. Toomapäev, rahvakalendri järgi suur koristuspäev, oli küll juba eile, aga tühja sest. Tegutsesin ja toimetasin ja pesin ja ajasin ämblikke taga ennastsalgavalt terve valge aja ning tükike pimedat veel peale. Ja nüüd olen niiiiiiiiiiii väsinud, et ootan - kas keegi kodakondsetest (Vaska? Magab. Liisu? Kah põõnab. Oodu - sina ju ometi võiks?) toob mulle klaasi veini või mitte. Kui ei, siis joomata see jääbki. Ei jaksa end veinikapi juurde vedada. Seda enam, et virkusepreemia olen juba nagunii kätte saanud - leidsin külmkapi tagant kenasti tolmurullidesse mähitud kahekroonise rahatähe.