Jõuluöö. Saabud perekondlikult õhtusöögilt, meeleolu helge. Aeg on mitu tundi hobuste tavalisest tallipanemise ajast hilisem. Kuid keda pole, on hobused, kopliväravas sisselaskmist ootamas vähemast mitte. Hüüad ja naksutad keelt, ei miskit. Hakkad pilvist läbi kumava kuu valgel koplis ringi sumama, süda ja lumi saapasääres. Kas tõesti on aia ära lõhkunud ja vehkat teinud? Pärast veerandtunnist käsikaudu otsimist leiad hobused kõige kaugemast koplinurgast, kust nad vahivad sind kui ilmutust. Nojah, jõuluöö ju, mõtled esiotsa. Siis aga taipad - linnamantel ja ultramoodne karvane müts on need, mida umbusklikult seiratakse. Pika veenimise peale jõuab kabjalistele kõrvade vahele pärale, et  kummalises kostüümis seisab nende ees igapäevane nähtus nimega perenaine ning sammud seatakse tema sabas talli poole.

Tund hiljem istud köögis küdeva ahju ees ning mõtled tänutundes lapsepõlvesõbrale, kes ehitas su majja kolde, mis hakkab sooja andma kohe, kui tule alla teed. Vingelt hea asi, kui saabud öösel ning hommikusest kütmisest hoolimata on väljas lõõtsuva tuule tagajärjel tubane temperatuur vaid +14 kraadi.

End tule paistel soojendades mõtled, et noorem vennapoeg on osav ärimees. Juba hommikul varavalges tassis ta tabureti köögist tuppa, seadis sellele piparkoogitaldiku ja kaks hinnasilti (vanaema kirjutatud 4 tk 10 senti ja enda kriipseldatud 100) lootuses, et tädi tuleb, rahakott puuga seljas, ja ostab kõik isetehtud piparkoogid ära. Ja tema saab siis saadud raha eest Liisule midagi head osta. Vaskale ka, kui üle jääb. Ja noh, võib-olla isegi Oodule. Õhtu käibeks kujuneb piparkoogimüüjast Nossovil 1 euro ja 30 senti.

Ja südantsoojendav on teada, et vanem vennapoeg ootas su saabumist lõunast saadik justkui oleks tal sipelgapesa püksis. Kella veerand kuue ajal ei pidanud poiss enam vastu, haaras telefoni.
- Kus sa oled? Nojah, ammuks see "tere" moodi tuli. 
- Kuusalus.
- Alles!!!
- Kolmveerand tunni pärast olen kohal. Poole lause pealt saad aru, et see, kellele su sõnad mõeldud, on ammu kõne katkestanud.

Soojas toas istudes loodad, et ka need venekeelsed kodanikud, kelle kraavivajunud auto juures sa õhtusöögilt kodu poole tagasi sõites peatusid, on koduseinte vahele jõudnud. Kuigi sa abi anda ei saanud (isegi nelja vedava ratta ja naelkummide jaoks oli nende auto liiga sügavale lumisesse kraavipõhja sukeldunud), soovisid nad sulle siiralt "Head jõuli!"

Esimese jõulupüha hommik. Ahi köeb taas. Laual põlevad küünlad. Kohv maitseb hea, naabrinaise tehtud rosolje samuti. Vaskagi arvab sedasama ning tiirutab söögilaual su taldriku ümber. (Kord, tuleb tõdeda, on majapidamises täiesti käest ära!) Hetke pärast adud, et see, mis paarikümne sentimeetri kaugusel sinust säraküünlana leekidesse lahvatab, on Vaska saba. Häid pühi ja halleluuja!

Enne veel, kui su mõte päästeteenistuse telefoninumbrit meenutada suudab, hüppab kass nii kiiresti laualt alla, et tuurid üles võtnud leek sumbub tekkinud tuules. Tuppa jääb hõljuma kerge kärsahais ja lauale kohutav tohuvapohu sulanud küünlavahast ning segikeeratud linikutest. Hei, kas keegi mäletab, millal meile koristaja saabuma pidi?