Aga algusest. Teisipäeval vedelesin terve päeva toas, diivanil ja tagatoas kummuti ees vaibal ja trepi all. Naabrimees tegi oma õues puulõhkumismasinaga imelikke hääli, mis mulle kohe kuidagi meele ega kõrva järele pole. Umbes keskpäeva paiku läks perenaine välja, mina jäin tuppa. Mõne aja pärast tuli ta tagasi, aga hoopis teistsugusena. Jope rinnaesine puha punane ja nägu ka ja kõik see lõhnas kangesti vere järele. Pani padavai vannituppa, solistas ja kolistas seal ikka üsna pikalt. Oh sa poiss! küll on kobe, et mitte öelda ümmargune põsk, vaatasin ma, kui ta lõpuks kööki astus. Läks teine ülakorrusele voodisse pikali, kuulsin. Vaska pani padavai järele, Liisu oli juba seal. See vana rott ju kardab mind nagu Vanapagan välku, ei julge minu toasolekul alumise korruse poole vaadatagi :)
Järgmisel hommikul istus perenaine autosse ja sõitis ära. Minu jättis koju, niuts-niuts :( Tagasi tuli alles õige pika aja pärast. Ja kui ma siis talle tervituseks koonu näkku pistsin ja keelega üle põse tõmbasin, niutsatas tema. Pobises midagi hirmus segast, oli see nüüd "tubli koer!" või midagi muud, raske mõista. Ja kui aus olla, on siiani raske, sest pobisemine jätkub. Mõned mühatused-ohked-kiunatused ka sekka. Ka kehakeelt on ta varasemast hoopis enam kasutama hakanud. Ju käis linnas koertekoolis ja talle tehti selgeks, et saba liputamine või kuklakarvade turri ajamine on hoopis mõjukam kui pikk kõnekoosolek :)
Minu rõõmuks on nad talle ka uued söömisharjumused õpetanud. Mõelda vaid, keedab liha pehmeks ja annab selle mulle - nämma! -, ise luristab, valulik ilme näol, potti jäänud vedelikku. Kusjuures mitte lusikaga, vaid läbi mingi toru. Kui mina omal ajal koertekoolis tarkust taga nõudmas käisin, siis sellist õppeainet seal küll tunniplaanis polnud, aga noh, ajad muutuvad ...
Täna vedas mul lausa hullupööra! Perenaine tuli õue, ajas lumelabidaga puukuuri ja tallini rajad sisse. Mina kilasin kõrval ja nõudsin lumepallide viskamist. Tegin nii kõva lärmi, et eirata ta mind ei saanud, kohe kuidagi mitte. Uhh! Mõnus! Just äsja vohmisin kõhu täis - täna kahjuks liha ei saanud, aga homme on lootust, sest pott pandi tulele :) - ja lähen nüüd valvan natuke õues. Keegi peab siin majas ikka tööd ka tegema!
Sõbralike keelelimpsatustega Teie
Oodu