Komberdan hommikul unise peaga trepist alla kööki. Ja mis ma näen! Köögi taga väikeses toas on valgus, seinalamp põleb. Voodi ka harilikust enam segamini. Ometi oli õhtul kõik korras - pime ja silutud. Vaimud? Ei, nendesse ma ei usu. Vaska, vana paharet? No, võib-olla tõesti on ta nii osavaks muutunud. Voodi on igatahes tema lemmikmagamispaik. Kuid kahtlane ikkagi, sest lambi lüliti on juhtme küljes rippasendis ning seda peab üsna tugevalt vajutama. Päkapikud? Eile hilisõhtul oli mul FBs ühe tuttavaga päkapikuteemaline jutuajamine. Tema väitis, et nad on kindlalt olemas. Mina vastu, et ei tea, mul pole nad kunagi külas käinud. Väiksena ei teadnud ma neist midagi, pelgalt näärivana oskasin oodata-uskuda. Aga - võib-olla oli tänane öö eriline, võib-olla nad tõesti käisid? Kuid kus on kommid? Vaatasin voodi alla, seal polnud. Ju Vaska pani nahka.

 ------

Siinkohal ei saa mitte kirja panemata jätta ühe kolleegi öist päkapikuseiklust, taas FBst: "Arvasin, et õudusjutud öistest koperdamistest igasugu häält tegevate mänguasjade otsa on väljamõeldis. Tuleb välja, et see on päkapiku reaalne elu. Igal juhul meenus mulle öösel keset sügavat und, et midagi jäi õhtul tegemata. Suurest ähmist leidsin juba eelnevalt varutud üllatusmunad ja lähenesin kuusele, mille all oli siis sussid, mida täitma pidin. Õhtul oli tütar ehitanud rongitee, mis pidi olema päkapikule, et ta saaks sõita. Arvake ära, kas ma ei astunud sellele rongile??? Kokkuvõttes sai kogu ettevõtmisest üks suur kaos, kus mina ja kuusk  mõlemad kummuli olime. Seal maas istudes andsin oma uusaastalubaduse. Ei mingeid päkapikke enam tuleval aastal... :) Hommikul tütar mainis, et ta nägi öösel päkapikku ... Ma igaks juhuks ei täpsustanud, mida ta selle all silmas pidas."