"Kuule, kas sa oled veel linnas? Sa ikka tead, et elektrit pole ja tagasi lubati anda alles esmaspäeval? Ja meil pole üldse vett varutud!!! Kas sa saad mulle poest viieliitrise veepudeli osta?" lasi üks naaberküla mutt, minust nii kümmekond aastat noorem, nagu kuulipildujast mulle kõrva.

Olin suhteliselt ehmatanud ega saanud traktaadile suurt pihta, sest parajasti ajasin linnateatri fuajees juttu ühe teise inimesega, kooliõega, keda polnud ammu näinud ja kelle poja varvast ma paarkümmend aastat tagasi olla ravinud. Siiamaani on ta mulle sügavalt tänulik. Aga jumala eest, mina seda varvast ei mäleta. No vahet pole, ju sai terveks, kui poiss praegu doktoritööd teeb.

Aga elektri juurde tagasi.

"Kas teil siis külas kaevu pole? Ühtki?"
"Kaevu? Ah kaevu?! Helgil vist on ..."
"No anna lastele ämber kätte, las lähevad toovad vett, kui sa ise ei jaksa," juhendasin ma abitut inimest. Elekter ju hommikust saadik ära olnud, nüüd juba õhtu käes ja võtab ikka abituks küll, eks.
"Ah soo, ämber ... Jah, ma pean vaatama ..."

Lasin tal vaatama hakata ja mõtlesin, pärast seda, kui kunagise varbapatsiendi emaga jutu lõpuni olin rääkinud, et jeesus-jeesus, kuhu me jõudnud oleme - supermarket vee allikana kargab enne pähe kui kaev!

Ja see hädas olnud inimene polnud lihtsalt niisama mingi külatädi, vaid valla sotsiaalkeskuse juht, kes peaks nagu inimesi aidata oskama. Mitte ainult kätt silitama, vaid ikka tõeliselt ka - et mis teha, kui raha lõpeb ja kui vesi otsa saab ja tuli laes ära kustub ja tuba külmaks kisub ja kõht näljast koriseb.

Maale elama kolis ta 13 aasta tagasi.