Lõpetasin mõned päevad tagasi Muriel Barbery "Siili elegantsi" lugemise. Vaimustav! Nii vaimustav isegi, et ühest küljest äärmiselt kurba (üks peategelane jäi auto alla ja suri), kuid teisalt rõõmsamast rõõmsamat (teine peategelane otsustas enesetapust loobuda) lõppu lugedes läksid mul silmad niiskeks. Pisaraid poetama just ei hakanud, aga ega palju puudu ka polnud.

Raamatu sisu siis selline: pariislanna Renée Michel elab ja töötab väga uhkes majas. Ta on majahoidja. Tüüpilise majahoidjamuti fassaadi taga elab Renée aga salaelu: ta jumaldab kauneid kunste ning ahmib endasse kirjanduse, heli- ja filmikunsti tippteoseid. Samas majas elab ka intellektuaalselt varaküps 12-aastane Paloma, kes on otsustanud elust lahkuda. Ta püüab inimkonda otsekui entomoloogi pilguga vaadeldes välja selgitada, kas maailmas leidub midagi, mille nimel tasuks edasi elada. Kahe peategelase taustal saab lugeja tuttavaks kireva seltskonnaga ning näeb aset leidmas suurt hulka pisikesi, kuid olulisi sündmusi. See on raamat äratundmisest, ilu vabastavast jõust ja rahust.

Väga elegantses (siili-)stiilis kirjutatud, mõnus lugeda. Prantsuse keeles kindlasti veel parem kui eesti keeles, aga tõlkija Indrek Koffi tööle pole eesti keeles lugejal küll mitte midagi ette heita.

Tekst on ka omapäraselt kujundatud (Renée mõtted tavapäraselt, Paloma omad n-ö tagurpidi taandridadega).

Tsitaate pole mõtet välja tooma hakata, lugeda tuleb seda kõike otsast lõpuni. Sest see lihtsalt on nii haaravalt kirjutatud. Ehh, mõned ikka oskavad. Andekad inimesed!