Tänase päeva "tegijateks" olid kaks telefonikõnet.

Esimese tegi hallil pärastlõunal mulle tundmatu meesterahvas, oma nime ei öelnud, aga oli kenasti pabinas. Olevat siit paar küla sisemaa poole kogemata metskitse alla ajanud ja üks möödasõitja andnud talle minu telefoninumbri lootuses, et ma kindlasti oskan aidata, mida hingevaakuva loomakesega teha. No aitasin nii palju kui suutsin - andsin kohaliku jahiseltsi juhi nime ja juhatasin, kust tema telefoninumbrit saada. Pärast helistasin ja küsisin, kas sai ühendust. Sai.

Teist korda helisenud telefoni otsas oli endine koolivend, nüüdne edukas põllumees. Helistas, et jõulueelne aeg ja et eestlased kiidavad üksteist nii vähe ja et tema kohe tahab mind tänada ja kiita. Selle eest, et ma olen lehes tema sõnu alati väga täpselt vahendanud. Pole omaltpoolt midagi juurde pannud ega ka ära jätnud. Ühel korral kirjutasin isegi arvamusloo, mis ilmus tema nime all. Ja inimesed olla arvanud, et see ongi tema kirjutatud. Me muidugi kohtusime ja rääkisime ja ma siis panin ta mõtted kirja.

Eripalgelised kõned, aga sooja tunde tekitasid südamesse mõlemad.