Üleeile kuulutas kohalik vallavalitsus välja konkursi sotsiaalala abivallavanema ametikohale. Inimene, kes seda ametikohta vist umbes 15 aastat täitnud, läheb pensionile. Olime temaga koos omal ajal sotsiaalministeeiumis osakonnajuhatajad. Vallas jätkas ta ministeeriumist sisseharjunud süsteemi: mitte kunagi ei teadnud mitte millestki mitte midagi, pidi mõne alluva käest küsima. Nojah, see selleks.

Kuna minu erialane ettevalmistus vastab täpselt ametikohale kandideerijale esitatud nõuetele, palk on lausa luksuslik (kui arvestada senisele abivallanamelae makstut - üle 1500 euro kuus) ja ma olen tasakesi täiskohaga töö järele ringi vaadanud, või noh, kui just mitte vaadanud, siis mõlgutanud mõtteid, et võiks ju enam tööd teha ja selle eest ka rohkem raha saada, siis mõtlesin hetkeks, et kandideerin. Kasvõi kogemuse saamise mõttes, sest kõik oma senised töökohad olen ma saanud konkursita, sõprade-tuttavate kaudu. Nii nagu enamik inimesi Eestis oma töökohad saab.

Aga ei, ma ei kandideeri. (Siinkohal kargab üks sõber tugitoolist püsti ja sõimab mind tolapeaks, ma tean.) Põhjuseid on mitmeid.

• Olen oma elust kümme aastat ametnik olnud, enam ei taha. Miks ma peaksin tahtma kuuluda kampa, kellest justkui sõltuks kõik, aga tegelikult ei suuda nad inimeste igapäevaelu paremaks muutmiseks suurt midagi ära teha? Vähemalt sotsiaalvaldkonnas ja meie vallas mitte. 
• Vallavanem on mu meelest libe sell, ta ei meeldi mulle. Kuidas ma saaksin iga päev temaga koos töötada? 
• Ilmselt vihastaksin end mingi pisiasja pärast siniseks juba esimese tööpäeva lõunaks.
• Koalitsioonilepe, mis eeloleval neljal aastal vallas elu korraldamise aluseks, on õudne. 700 000 eurot vallamaja fassaadi (!) remondiks, ja see pagana fassaad on vallavanema prioriteet nr 1, nii ta kohalikus lehes ütles. Vallas on 64 küla, nende teede (põhjatute ja auklike) remondiks kavandatakse vaid 500 000 eurot, ja seda siis nelja aasta jooksul. Plaanis on tellida igasuguseid arengukavasid, valla turundusplaani kavatsetakse investeerida lausa 32 000 eurot. Jne, jne.
• Pole teada, kuidas mu neljalgsed kaaslased minu pikad koduvälised tööpäevad üle elaksid. Eelkõige tekiks probleeme koera ja hobustega. Kassi, need saavad hakkama. Aga sellest ei tule küll midagi head, kui koer, kes enam kui seitse aastat on harjunud sellega, et me enamuse oma päevadest koos veedame, järsku pikalt ja pidevalt üksi jätta. Ja hobustega tuleb alatihti igasuguseid ootamatusi ette. Näiteks eile õhtul oli Rutil kerge kõhuvalu. Midagi hullu ei juhtunud ja mure möödus, aga ikkagi ... Ühesõnaga - ma ei hakka nende heaoluga eksperimenteerima.
• Ainus hea asi selle ametikoha juures on palk. Kas mul on kogu seda hea palgaga kaasnevat jama vaja? Ei.