Käisin kinos. "1944". Nutsin lahinal terve filmi aja, otsast lõpuni, kurbusest ja rõõmust. Kuidagi väga isiklikult puudutas mind see linateosest. Isa ja ema Siberis üle elatud õudused kerkisid silme ette. Mitte et ma neist asjust väga palju teaks, kuid hirmus oli ikkagi. Ja hea meel, et minu silmad sõda näinud pole. Loodetavasti ei näe ka. See on ikka väga kole värk. Nii kole, et ei suuda ettegi kujutada.



Aga. Võin kihla vedada, et keegi mu sõpradest pole käinud (avalikus) kinos, kus välisjalanõud ukse taha jätta tuleb. Pärispea seltsimajas on just niisugune kodukord - kõik istuvad saalis sokkides. Armas ja kodune värk.

Soki-teate peale kirjutas üks mu sõber telefonisõnumis: "Mina käisin seda filmi vaatamas Coca-Cola Plaza sviidis, kus sai jalad saabastega toolile tõsta. Lisaks minule oli kinos veel ainult üks inimene - Tauno Kangro, kes pidevalt naerda müristas. Elu on täis erinevaid elamusi!"

Jah, tõesti - erinevad inimesed, erinevad olukorrad, erinevad elamused. Tuleb vaid osata nautida.

Ah jaa! Mu sõbranna poeg oli tolle nutmaajava filmi juures režisööri assistendiks. Aga tema nime ma tiitrites ei näinud. Kellegi nime ei näinud. Sest kiri oli väga väike ja vuhises üle ekraani koletu kiirusega.