Kauplesin endale puude lõhkumiseks abimehed, kaks teismelist poissi naaberkülast. Kolmapäeval ei saanud nad tulla, sest isa ei suutnud lapsi lõunaks üles ajada. Koolivaheaeg on nimelt.
Täna pidid kindlasti kohale ilmuma. Südapäeval helistasin papale ja uurisin ääri-veeri, kuidas kodanikud puulõhkujad end tunnevad ja kas ikka tulevad töömaale. Isa oli linnas, aga lubas lastele kõlistada ning töökäsud kätte jagada.
Kell pool kaks ilmus vanem poistest mu ukse taha. Üksi tulid või, tundsin ma tagasihoidlikult huvi.
"Kuule jah, ma ei suutnud teda üles ajada," teatas ta venna kohta ja haigutas. Kui ma küsisin, kas ta tuli jalgrattaga, sain vastuseks, et autoga (kutt on 15aastane!). "Ma arvasin, et isa sellepärast jättiski auto koju, et ma saaks siia sõita," oli selgitus kiire tulema, kui pärisin, kas papake ka teab, et ta neljal rattal kohale kimas.
Lõhkumismasina abist poiss keeldus, teates, et "mulle meeldib kirvega rohkem." Nüüd ta seal siis toksib. (Ja peab pause. Ja toksib jälle. Pagan, viimane paus on kuidagi pikaks veninud ... Ahaa! Masina peale üle kolinud.)
Loetud minutid pärast tööpäeva algust helistas poiste ema. "Kuule, kas nad on veel sinu juures? Ma ostsin poest salatit ja värki, tooksin neile lõunasöögi. Mis? Alles jõudis ja üksi! Ma arvasin, et nad hakkavad juba lõpetama," polnud ema imestusel piire.
Pidasime maha pisikese diskussiooni teemal, kas noormees, kes on 20 minutit puid lõhkunud, vajab lõunasöögi kohaletomist või võib ta seda hiljem kodus manustada. Ja leidsime koos, et selleks, et süüa saada, peab enne ikka midagi asjalikku tegema.
Seda, mida poisi ema autoga töölesõitmisest arvas, ma igaks juhuks kirja ei pane. Pisut pikaks ja emotsionaalseks läheks see arvamusavaldus. Seda enam, et poisi "kontol" juba on perekonna üks autodest, mis mõned kuud tagasi noorisanda sõnul "ootamatult teele karanud puuga põrkus". Aga noh, katastrofaalne kaotus see vist pole. Nimelt on pereisa automehhaanik, kes on veendunud, et kui auto maksab üle 600 euro, siis on see juba kallis.
P.S. Olles kaks tundi lõhkunud, teatas kutt, et tänaseks aitab. "Need puud, no need on ikka sellised ... mitte väga kerged lõhkuda," ei leidnud ta õigeid sõnu. On jah, vanad ning keerdukasvanud kased ja sanglepad. Aga midagi pole teha, kuidagiviisi peab nad peenemaks saama.
P.S.S. Ah et mida ma ise samal ajal tegin, kui õues puid lõhuti? Arvuti taga tööd. Et sulasele palka saaks maksta. 2 eurot tund olevat meil poolsaarel väljakujunenud taks.
Täna pidid kindlasti kohale ilmuma. Südapäeval helistasin papale ja uurisin ääri-veeri, kuidas kodanikud puulõhkujad end tunnevad ja kas ikka tulevad töömaale. Isa oli linnas, aga lubas lastele kõlistada ning töökäsud kätte jagada.
Kell pool kaks ilmus vanem poistest mu ukse taha. Üksi tulid või, tundsin ma tagasihoidlikult huvi.
"Kuule jah, ma ei suutnud teda üles ajada," teatas ta venna kohta ja haigutas. Kui ma küsisin, kas ta tuli jalgrattaga, sain vastuseks, et autoga (kutt on 15aastane!). "Ma arvasin, et isa sellepärast jättiski auto koju, et ma saaks siia sõita," oli selgitus kiire tulema, kui pärisin, kas papake ka teab, et ta neljal rattal kohale kimas.
Lõhkumismasina abist poiss keeldus, teates, et "mulle meeldib kirvega rohkem." Nüüd ta seal siis toksib. (Ja peab pause. Ja toksib jälle. Pagan, viimane paus on kuidagi pikaks veninud ... Ahaa! Masina peale üle kolinud.)
Loetud minutid pärast tööpäeva algust helistas poiste ema. "Kuule, kas nad on veel sinu juures? Ma ostsin poest salatit ja värki, tooksin neile lõunasöögi. Mis? Alles jõudis ja üksi! Ma arvasin, et nad hakkavad juba lõpetama," polnud ema imestusel piire.
Pidasime maha pisikese diskussiooni teemal, kas noormees, kes on 20 minutit puid lõhkunud, vajab lõunasöögi kohaletomist või võib ta seda hiljem kodus manustada. Ja leidsime koos, et selleks, et süüa saada, peab enne ikka midagi asjalikku tegema.
Seda, mida poisi ema autoga töölesõitmisest arvas, ma igaks juhuks kirja ei pane. Pisut pikaks ja emotsionaalseks läheks see arvamusavaldus. Seda enam, et poisi "kontol" juba on perekonna üks autodest, mis mõned kuud tagasi noorisanda sõnul "ootamatult teele karanud puuga põrkus". Aga noh, katastrofaalne kaotus see vist pole. Nimelt on pereisa automehhaanik, kes on veendunud, et kui auto maksab üle 600 euro, siis on see juba kallis.
P.S. Olles kaks tundi lõhkunud, teatas kutt, et tänaseks aitab. "Need puud, no need on ikka sellised ... mitte väga kerged lõhkuda," ei leidnud ta õigeid sõnu. On jah, vanad ning keerdukasvanud kased ja sanglepad. Aga midagi pole teha, kuidagiviisi peab nad peenemaks saama.
P.S.S. Ah et mida ma ise samal ajal tegin, kui õues puid lõhuti? Arvuti taga tööd. Et sulasele palka saaks maksta. 2 eurot tund olevat meil poolsaarel väljakujunenud taks.