Skip to main content
Kassidega juhtuvad viimasel ajal veidrad lood.

Täna öösel magas Liisu rahulikult minu kaisus, nagu alati. Miski asi aga ehmatas teda keset ööd, nii et kassike oli sunnitud kabuhirmus püsti kargama ja ummisjalu voodist põgenema. Selle tohutu tormamise raames toetas ta oma kaks nõelteravate küünistega käppa hetkeks mu näole. Nüüd kaunistavad mind küünejäljed ja sinikad - oimukohas (juuksed sai just eile lühemaks lõigatud!) ja lõual. Hea, et niigi läks!

Õueskäimisega on terve talve olnud kasinad lood, kehvavõitu ilm ja kaklushimuline külakõuts on ilmselt peamised tegurid, mis Liisut-Vaskat toas kõhtu kasvatama sundinud. Täna tipnes asi sellega, et Vaska jäi diivani alla kinni. No täitsa päriselt! Mida ta sinna üldse ronis, aru ma ei saa. Aga ronis. Kuidagi pressis n-ö sisse, aga vaat paari tunni pärast enam välja ei saanud. Kribis ja kribis, aga tolku polnud miskit. Lõpuks pidin diivani otsa põrandalt üles kergitama. Millise kergendusega ta oma sassis kasukat soputas, kui vabasse õhk pääses :)