Punane maanteevälk.

 "Olete saanud nüüd mõned päevad autoga sõita. Kas kõik on korras? Olete masinaga autoga rahul?" küsis mult enam kui nädal tagasi e-kirjas müügimees, kes mu uue auto ostu vahendas-vormistas.

Olen oma punase maanteevälguga (Epp nimetas teist sedaviisi, passis on värvina kirjas Power Red) sõitnud nüüd varsti juba kolm nädalat ja rahulolu aina süveneb. Nii ilus ja armas masin, sõidab hästi ja suhtleb minuga.

"Ice possible. Drive with care," ilmub nullilähedase temperatuuri korral kiri tabloole. Eile ei märganud ma, et suunatuli ei lülitanud end pöörates välja. Veidi aega sõitnud, andis auto mulle sellestki kirjalikult teada.

Toredaid nippe on tal teisigi. Näiteks ei saa teda käivitada, kui siduripedaal pole alla vajutatud. Tõeliselt hea leiutis, kui pärast üheksat aastat automaatkäigukastiga autoga sõitmist manuaalkastile üle lähed.

Tema ostmine oli ka üks omaette huvitav kogemus. Soovitusi sadas vasakult ja paremalt. Ühel hetkel tundsin, et neid on liiga palju ja kõik nii keerulised. Aga kui süvenesin, sain asjadele päris hästi pihta ning suutsin täiesti iseseisvalt otsustada, et just seda autoto ma tahan. Autoasjatundjast hea sõber käis proovisõidul kaasas ja kiitis heaks.

Autopood on üks huvitav koht, kuhu iga päev ei satu. See, milles mina käisin, oli pilgeni erinevat marki autosid täis, nii müügisalong kui õu. Müügimehed jooksid lipsude lehvides tähtsate nägudega edasi-tagasi, kliente oli näha vaid mõni üksik. No kes siis tänapäeval poes autot valimas käib! Kodus laua taga ja internetis tehakse see töö ära.

Subaru sain ära müüa samas salongis, ühele eraisikule. Kui ma autosid vahetama läksin, korjasin Subarust kõik vajalikud asjad kokku: käekott, arvutikott ja trennikott. Vaarusin neid kandes nagu kaamel müügimehe laua juurde. Siis selgus, et ma pean korraks arvutist üht dokumenti vaatama. Kott lahti, raal lauale, dokument kontrollitud, arvuti tagasi, kott kinni. Käekotist pidin ka midagi välja otsima. Sealt paistsid otsapidi termostass, mingid paberid, kosmeetikakott ... ühesõnaga üks igavene sudru-mudru.

"Proua, teie käekott näib põhjatu," teatas mu otsinguid jälgiv automüüja.

"Proua, need dokmendikaaned on nii koledad. Panen uued," ütles ta ja lennutas Subaru passi kaaned hoogsa kaarega prügikasti. 

"Proua, kas ma panen teie taskunoa uue auto võtmete külge?" küsis ta, enne kui mulle Opeli võtmed ulatas.

"Härra, jätke see prouatamine," tahtsin ma talle lõpuks öelda. Aga sain viimasel hetkel sõnasabast kinni. No kui proua siis proua, eks. Ise tundsin ma end kogu selle kotikoorma ja suure sehkendamisega pigem nagu oleks olnud maalt ja hobusega :)

Tipptunnil asusin teele. Mustamäelt Lasnamäe kanalisse jõudes hakkas käte värisemine juba üle minema. Nüüd kiman täitsa lõbusalt. Vahel, kui raadio kõvasti mängib ja mootori häält pole kuulda, unustan õigel hetkel käiku vahetada, aga harjumus tablood jälgida annab üsna pea teada, et oleks aeg seda teha.

Niisiis: Opel Astra Essentia, kolm aastat vana, mootoril võimsust 93 kW (saab ikka möödasõitu ka teha!), kütusesäästlik (5,8 l/100 km), mugav ja väga minulik auto.