Sünnipäev. Ja sünnipäevakingitus. Tänavu on need sportlikud: Engadini suusamaraton Šveitsis Sankt Moritzis 12. märtsil ja pulsikell Polar M400.

Maratoniks valmistusin sügisest alates, suusatades olude sunnil piltlikult öeldes ka kahel mahasadanud helbel. Hooaja kogusaagiks kujunes 1003,5 km. Ja seda on, arvestades sita suusailmaga talve, päris palju.

Mööda seda orgu me siis suusatasime. Korraks tõusime metsade vahele ja siis laskusime jälle järvejääle tagasi. Foto: Karin Laurik

Maratonireisi seltskond oli tore. 15 meest ja kolm naist. Mõned sellised, kes korra aastas suuskadelt tolmu ära pühivad ja ühe välismaratoni sõidavad, teised aga teevad regulaarselt trenni. Viimased jagunesid veel omakorda kaheks - kes sportinud noorusajast peale, mõni varasemalt üsna spordikauge inimene aga alles hiljuti alustanud.

Osa reisiseltskonnast. Foto: tundmatu šveitslane, kellele me foto tegemiseks telefoni ulatasime.

Ilm oli suurepärane, kahe päevaga päevitasime kõik päris korralikult. Elasime 1000 m kõrgusel, kus laiutas juba täiel rinnal paarikümne soojakraadine kevad. Suusatasime 1600-1800 m kõrgusel, seal jagus lund veel küllaga. Elamiskohast suusarajale jõudmiseks pidime serpentiinina kulgevat teed mööda ületama 2300 m kõrguse mäekuru.

Osad meist (vasakul ja paremal) olid Eesti Wordlloppeti klubi liikmed. Foto: Karin Laurik

Maratoni võitis sealtsamast Sankt Moritzist pärit Dario Cologna. Kuningas või vaat et pooljumal, nagu me ühes söögikohas vahva kohaliku vanapaariga vesteldes kindlaks tegime. Härra ja proua, hallipäised ja väärikad, olid mõlemad kõvad suusatajad, teadsid nii Tartu maratoni kui Andrus Veerpalut. 

Ja nii me sõitsime. Foto: Karin Laurik

Sellel pildil sõidan ma padjamäest üles, maratoni ajal aga tuli alla tulla. Foto: Karin Laurik

Tulemusega ma eriti rahule ei jäänud, sest ei saanud oma tempos sõita. 10-20 km vahel olnud väikestel tõusudel tekkisid tohutud tropid. Kuna mul sellele maratonil varasemat tulemust ette näidata polnud, startisin tagumisest ostast ning enamus inimesi selles sektsioois ei osanud üldse suusatada. Päriselt. Aga selle eest olid nad väga rõõmsad ja naeratasid kogu aeg. 

Suusad olid mul tõeliselt head, päris turbod kohe. Cologna järel teised, ütlesin määrdemehele, kui teda hiljem üliheade suuskade eest tänasin.

Startisin numbri all 20233. Foto: Engadin Skimarathon

Kui oleksin oma valitud tempos sõita saanud ega poleks iga tõusunuki all vaevaliselt üles astujate ja tagasi kukkujate taga ootama pidanud (ühel korral koguni 15 minutit), oleksin raja umbes kolme tunniga läbinud. Nüüd kujunes ajaks 3.28,14,8, naiste arvestuses 1504. (2117 naist kokku) ja oma vanuseklassis 206. koht (277). Kokku oli rajal umbes 14 000 sõitjat - üks maailma suurima osavõtjate arvuga suusamaratone.

Viimased viis kilomeetrit laugete ja pikkade tõusudega olid rasked, seda on ka finišivideolt näha (seda saab näha SIIT).

Foto: Engadin Skimarathon

Vahetult pärast finišit lubasin, et rohkem ma sellises jamas ei osale, Meel oli täitsa mõru, et tulemus pekki läks.

"Aive, ära ole nii kriitiline," ütles klassivend Jüri, kelle kutsel ma sellel reisil osalesin ja keda ma pea 15 minutiga edestasin. Leebusin ja panin ennast 2018. aastaks Austrias toimuvale Dolomitenlaufile kirja. Eks näis.