Viimased paar päeva on mõnusalt päikeselised olnud. Kuid tuulised. Looduslikku lund pole enam ammu, kunstlumel siiski paaris kohas veel suusatada saab, aga ei viitsi enam. Isu on kuni uue hooajani täis suusatatud.
Niisama siiski istuda ei malda. Joosta on mul kahel põhjusel raske - põlvega pean ettevaatlik olema ja kui üdini aus olla, siis väga ei jaksa ka - jooksulihaseid, tundub, et pole. Sellest hoolimata olen viimase kahe nädala jooksul mõned korrad oma 5,6 kilomeetrise külavahetiiru teinud. Täna oli tunne nii hea, et jooksin kaks ringi. Õigem oleks vist öelda, et sörkisin, sest aega kulus selleks päris palju - tund ja 22 minutit.
Jah, ma ei peaks ajale tähelepanu pöörama, aga vaat pööran. Justkui tahaks kogu aeg olümpiavõitja olla. Vale värk muidugi. Siiski - täna olin ma endaga rahul, jooksin rõõmuga.
Jagasin oma jooksurõõmu Karini ja Railiga, kellega koos Engadini maratonil käisime. Väga vahvad naised, kes jooksevad maratone ja pikemaidki maid (Raili on üks vähestest Eesti ultrapikamaajoksjatest). Niisama, oma rõõmuks. Üks Saaremaal ja teine Tallinnas. Kusjuures piitspeenikesed pole nad kumbki.
Ja nagu keegi mu mõtteid lugenud oleks, sattusid internetis ette kaks artiklit.
Esimene: Tahan tunda, aga mitte oma keha
NB! Kõige olulisem on kirjas viimases lõigus.
Artikli autor Elton Brauer on noor ettevõtja ning eluaegne sportlane. Lõpetanud University of Bedfordshire kuldmedaliga spordiettevõtluse erialal ning tegutsenud noorte- ja eratreenerina.
Ja teine: Aivar Haller: elu ei ole sport ja võit pole kõige tähtsam
Artikli autor on endine päris kõva kergejõustiklane (keskmaajooksja, kui mälu ei peta) Aivar Haller, Avinurmest pärit. Minust mõned aastad vanem, aga mäletan teda oma spordikooliaastatest siiski. Psühooloogiahuviline juhtimiskonsulant.
Et siis jah, on, mille üle mõelda.
***
Eile oli Maakodu tellimiskampaania shooting. Väga soe just polnud - paar plusskraadi ja tuul 21 m/s, mis tegi kokku umbes midagi alla nulli, kui arvud tuulekülma ümber arvestada. Aga tore kogemus oli ja haigeks ei jäänud. Fotod: kolleeg Helena.
Niisama siiski istuda ei malda. Joosta on mul kahel põhjusel raske - põlvega pean ettevaatlik olema ja kui üdini aus olla, siis väga ei jaksa ka - jooksulihaseid, tundub, et pole. Sellest hoolimata olen viimase kahe nädala jooksul mõned korrad oma 5,6 kilomeetrise külavahetiiru teinud. Täna oli tunne nii hea, et jooksin kaks ringi. Õigem oleks vist öelda, et sörkisin, sest aega kulus selleks päris palju - tund ja 22 minutit.
Jah, ma ei peaks ajale tähelepanu pöörama, aga vaat pööran. Justkui tahaks kogu aeg olümpiavõitja olla. Vale värk muidugi. Siiski - täna olin ma endaga rahul, jooksin rõõmuga.
Jagasin oma jooksurõõmu Karini ja Railiga, kellega koos Engadini maratonil käisime. Väga vahvad naised, kes jooksevad maratone ja pikemaidki maid (Raili on üks vähestest Eesti ultrapikamaajoksjatest). Niisama, oma rõõmuks. Üks Saaremaal ja teine Tallinnas. Kusjuures piitspeenikesed pole nad kumbki.
Ja nagu keegi mu mõtteid lugenud oleks, sattusid internetis ette kaks artiklit.
Esimene: Tahan tunda, aga mitte oma keha
NB! Kõige olulisem on kirjas viimases lõigus.
Artikli autor Elton Brauer on noor ettevõtja ning eluaegne sportlane. Lõpetanud University of Bedfordshire kuldmedaliga spordiettevõtluse erialal ning tegutsenud noorte- ja eratreenerina.
Ja teine: Aivar Haller: elu ei ole sport ja võit pole kõige tähtsam
Artikli autor on endine päris kõva kergejõustiklane (keskmaajooksja, kui mälu ei peta) Aivar Haller, Avinurmest pärit. Minust mõned aastad vanem, aga mäletan teda oma spordikooliaastatest siiski. Psühooloogiahuviline juhtimiskonsulant.
Et siis jah, on, mille üle mõelda.
***
Eile oli Maakodu tellimiskampaania shooting. Väga soe just polnud - paar plusskraadi ja tuul 21 m/s, mis tegi kokku umbes midagi alla nulli, kui arvud tuulekülma ümber arvestada. Aga tore kogemus oli ja haigeks ei jäänud. Fotod: kolleeg Helena.
