See aeg, kui talv muutub kevadeks, kestab vaid mõned päevad. Kui sa selle aja ära tunned, ei häiri sind kunagi, et sellel maal, kus sa elad, on liiga külm, liiga sombune või liiga masendav elada.

 Sass Henno

Täna nautisin terrassil kohvi juues päikest. Nägu ja sääri (mis tänavukevadisest esimesest meresõidust juba siniseplekilised - paadis ikka leidub neid kohti, kuhu vastu end koksata) näitasin talle. Mõnusalt soe oli, jope seljas, pea ja käed paljad. Vaikne ka, vaid loodushääled kostsid metsast ja merelt. Ja vaikuses oli hea mõelda.

Üsna sageli küsitakse mu käest, miks ma sedasi hulluviisi sporti teen. Vastan, et meeldib. Ja täitsa sulatõsi - meeldibki. Aga miks meeldib, sellele leidsin eile hea vastuse Elizabeth Gilberti raamatust "Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu".

Raamat hakkas mulle raamatukoguriiulil silma seetõttu, et see juhatab lugeja kohta, kus sünnib looming. Ma ju istun ühel päeval laua taha ja hakkan romaani kirjutama. Ning see päev pole mägede taga.